HOBUSE OMANIKULE
Sõnnik. See annab meile hobuse enesetunde kohta palju infot nii lühiajaliste kui pikemaajaliste protsesside kohta organismis. See koosneb omakorda 80% elusorganismist ehk mikrobioomist. Sõnnikus on infomaterjal nii toidu seedimise/seedimatuse, tõenäolise liiva kogunemise sooltesse, parasiitide, soolestiku PH, „vesise sõnniku sündroomi“ ehk faecal water -i, mõnel juhul ka tõenäoliste akuutsete haavandite ja palju muu kohta. Hobustele endile on see veel palju enamat – ajaleht, millest lugeda ka teiste hobuste kohta.
Järgnevalt on kirjeldatud kolme lihtsat testi, mida aegajalt läbi viia kaardistamaks oma hobuse seedimise tervis, millest sõltub tegelikult kogu organismi tervis.
1.) Vesise sõnniku sündroom ehk „faecal water“. Allub hästi õllepärmi (brewers’ yeast) ravile, kuid sellega kaasneb soolestikus veel protsesse, samuti tuleb arvesse võtta, et kuigi sõnnikust eraldatakse üleliigne vesi, siis algpõhjusele tuleb samuti jälile saada - eriti kui tegu on pikaajalise kõhulahtisusega, mis viitab mikrobioomi tasakaalutusele. Sageli on põhjuseks üleliigne suhkur ja tärklis menüüs, kuid põhjuseid on rohkem. Enamasti väljub sõnnik koos vähese veega ja see on silmale näha, kuid kui see jääb märkamata või on „faecal water“ sõnnikus vähem, võib teha lisaks testi ja astuda nö värske sõnnikule peale, hea oleks seda teha betoon- või kivipõranda peal.
· kui sõnnik pudeneb laiali, on see liiga kuiv
· kui peale astudes eraldub jääb pinnas kergelt niiskeks, on vedelikutase täpselt õige
· kui sõnnikust eraldub vesi, on tegu „vesise sõnnikuga“
2.) Seedesüsteemi „liivastumine“ – antud test ei näita palju liiva on seedesüsteemis, kuid annab esmase hinnangu sellele, kas hobusel võib esineda mingil määral „liivastumist“. Olenevalt hobusest, suudab mõni vabaneda liivast kergemini kui teine. Katset võib teha nii kummikinda kui plastikkotiga (hea suurus on 2-4 liitrit). Kummikinnas (eriti hea on läbipaistev) täidetakse ca 2 sõnnikupalliga ning lisatakse vett nii palju kui kinnas mahutab. Umbes 15 minuti möödudes on liiva olemasolul seda nii näha kui katsudes tunda kinda sõrmede osas. Sooja veega toimub lahustumine kiiremini.
Teise, täpsema meetodiga, täidetakse 2 – 4 liitrine plastikkott 2/3 veega. Seejärel lisatakse kindel arv sõnnikupalle (6 palli on sellises suuruses kotile hea kogus) ning oodatakse u 15 minutit. Rusikareegel on, et kuue sõnnikupalli kohta on kuni ¼ teelusikat liiva normaalne kogus. Testi võiks ideaalis teha korduvalt.
Liivakoolikute vältimiseks ja liiva seedesüsteemi kogunemise vältimiseks on erinevaid viise alates sellest, kas söötmine toimub maast või mitte ja kui madalaks karjamaa „niidetakse“. Kauaaegselt kasutatud psüllium on omal kohal, et soodustada liiva organismist väljumist.
3.) Soolestiku PH mõõtmine : PH puhul kehtib põhimõte, et mida väiksem number, seda happelisem, ning mida suurem number, seda aluselisem. Liiga happeline ei lase toitainetel imenduda ning tekitab kõhulahtisust (düsbioos), samas liiga aluseline keskkond on soodne keskkond kivide tekkeks (nt neerukivid). Hobuse vere normaalne PH on 7,34 – 7,48, soolestiku PH aga 6,8 – 7,2. Maos on lugu teine, õhukese kaitsekihiga eesosas on normaalne PH 5 – 6, paksema kaitsekihiga tagaosas keskmiselt 2,5 – 3,5, kuid võib teatud juhtudel olla veel madalam ehk happelisem. Maohappel on oluline roll seedimisel, k.a halbade mikroobide hävitamisel, kuid seda peab olema õiges ajal, õiges kohas ja õiges koguses. Nii nagu „liivastumise“ testi puhul, peaks samuti PH testi tegema korduvalt.
PH kohta pikemalt lugemiseks on hea link mikrobioloogia haridusega Sharonilt:
https://thehorsetherapist.ie/gb/blog/the-importance-of-the-ph-value-within-your-horse-n67
Link videojuhendiga PH testi tegemiseks (inglisekeelne):